Eestisse jõudis see vana tähtpäev Soome vahendusel alles 1980. aastate lõpul ja sai siin sõbrapäeva jooned. Valentini- või sõbrapäeva sisuks on meil üldse lähedasi inimesi meeles pidada, kuigi algselt oli päev pühendatud armastusele ja kallimale, kellele anti oma tunnetest märku või tehti kingitusi: Lääne-Euroopas ja Ameerikas reklaamitaksegi seda kui armastusavalduste, kihlumis- ja pulmapäeva.
Eesti keele ja kultuuri päeva hakati esimese eesti luuletaja Kristjan Jaak Petersoni sünniaastapäeval tähistama 1996. aastal. Selle päeva tähistamise mõtte algataja oli Sondas elav kooliõpetaja ja keelemees Meinhard Laks. 1999. aastal kuulutati emakeelepäev riiklikuks pühaks. Sel päeval korraldatakse teemakohaseid üritusi kogu Eestis, eelkõige koolides ja kultuuriasutustes.
Jaanipäev on iidne suvepüha, aasta tähtsam püha. Jaanilaupäeval oli maal ja ka linnas veel hiljuti tavaks käia saunas ja tingimata külastada surnuaial omaste haudasid. Õhtul süüdati jaanituli, aasta kõige olulisem tuli. Jaanituld tehakse tänagi, see tava on üsna vähe muutunud viimase saja aastaga. Kui, siis ehk seevõrra, et sajandi eest oli jaanituli sagedasti paik, kuhu koguneti igas vanuses pereliikmetega ühiselt lõbutsema. Tänapäeval kohtuvad rohkem ühevanused sõbrad.Paljud rahvad seostasid jaanituld algselt päikesepüha ja -kultusega. See kehtib ka eestlaste kohta. Jaanilõkkeks koguti aegsasti puid ja muud põletusmaterjali. Veel 20. sajandi keskpaiku tehti eri Eesti piirkondades erineval viisil tuld. Näiteks Lääne-Eestis ja saartel oli tavaks süüdata tuli ridva otsa pandud tõrvatünnis, vahel ka elava, laasitud puu otsa viidud katlas. Sellist tuld on kutsutud 'leedutuli'. Sagedasti valiti tuletegemiseks kõrgem koht, kas mõni mägi või kõrgemal asuv kiige- ja jaanitulepaik, kus lõke süüdati.
Esimese koolipäeva tavad on pikka aega - üle poole sajandi - püsinud ühesugustena: pidulikult riietatud abituriendid viivad 1. klassi lapsed käekõrval koolisaali avaaktusele. Klassikaline esimese koolipäeva rõivas on ikka olnud valge pluus. Mõnikord on tüdrukutel seda asendanud tume kleit piduliku valge krae ja kätistega. Kuid valge pluus tundub sel päeval endastmõistetavana praegugi, kui mingeid ettekirjutusi pole - valdav osa kooliastujaid on ikka sellises pidurõivastuses. Esinemiste järel anti õpilastele varem lilleõis ja elu esimene kõvakaaneline õpilaspilet. 1990. aastatel hakati 1. klassi astujaile kinkima aabitsaid (varem osteti kõik õpikud enne kooli endale ja seetõttu polnud aabitsal muud erilist tähendust, kui et ta oli esimene lugemisraamat - õpikud jäid ju nagunii endale; vahel müüdi vanemates klassides kooliraamatuid ka sümboolse hinna eest edasi noorematele). Tänaseks on aabitsast kujunenud pikemaks ajaks esimene ja ainuke õpilase oma raamat, mälestusese. Paljudes koolides on aabitsasse liimitud kooli logoga eksliibris või kleeps. Oma koolimütsiga koolides antakse sageli just esimesel aktusel üle oma kooli tekkel.
Õpetajate päeva tähistati Eestis koolides juba 1960. aastatel, kuid tänase koolilapse kalendrisse kuulub see tingimata ja on kindla kuupäevaga seotud. Tavad pole aastate jooksul kuigivõrd muutunud, ehk ainult selle poolest, et 1960. aastatel lasti õpilastel tunde anda, õpetajad ise tundi ei läinud. Õpetajaks said ikka tublimad õpilased, tunde anti ennekõike nooremates klassides ja põhikoolis. Tundides mingit naljatamist polnud, sest asendusõpetaja pani pärishindeid pärispäevikusse ja võttis ametit õpetaja igapäevase tõsidusega.
1990. aastatest on õpetajate päevad vabamad ja naljarohkemad. Vanemad õpilased mängivad õpetajaid ja kooli juhtkonda. Kas tõsiselt või naljatavas ja kiusakas toonis, see sõltub koolist. Teinekord kujuneb uuest juhtkonnast tõsine seltskond, teinekord naljatav kamp. Ka üsna paljud õpetajad elavad end tembutades välja: pilluvad paberlennukeid, segavad tundi, jutustavad ja vigurdavad, ei viitsi vastata.
Halloween hakkas Eestis meedia õhutusel levima 1980. aastate lõpus – niisiis umbes samal ajal mitmete Euroopa maadega. Pühakutepäeva laupäev oli eesti rahvakalendris varem tundmatu ja kombestikult ühendab tähtpäev endas meie hingedeaja, mihklipäeva ja mardipäeva tavasid. Halloween'i tähistatakse tänagi rohkem linnades, kus liiguvad ringi tontlike maskidega lapsed. Vahel harva on neil käes laternad või on kasutatud Ameerika eeskujul kõrvitsalaternat. Viimast, sageli hiigelsuurte viljadega taime küll kasvatatakse Eestis, kuid mitte väga sageli. Arvestatavaks köögiviljaks muutus kõrvits 19.-20. sajandil. Küll on aga mitmetes lasteaedades ja koolides sellel päeval korraldatud kõrvitsatest laternate ja maskide tegemise konkursse.
Halloween'iga tähistatakse paljudes maades ühtlasi hingedepäeva/-aega, kui oodatakse koju varem elanud inimeste hingesid, kelle mälestuseks süüdatakse kodudes küünlad.
Mardipäev on tänini elav rahvakalendri tähtpäev. Eeskätt teame seda mardisantide ehk martide ringijooksmise tõttu. Veel 20. sajandi alguses jooksid marti pigem noormehed ja selletõttu on püha seostatud näiteks noorte meeste initsiatsiooniga ehk vastuvõtuga meeste kogukonda. Tüüpilised olid tumedasse riietatud mardid, kelle tulek tõi kaasa viljaõnne. Varem on see olnud päev, mil tuli mõistatada ja mida peeti hingedeajaga kokkukuuluvaks – hinged tulid koju, mardipäev lõpetas hingedeaja. Pika traditsioonis püsimise jooksul on mardikombestik palju muutunud ja sulatanud endasse mitmeid uusi jooni.
Hingedeaja tõttu kehtis rida töökeelde - eeskätt lina ja villaga seotud naistetööd, kolistamine, et mitte häirida hingede rahu. Valmistati erilisi pühadetoite. Mardipäevast algasid tubased tööd ja talveaeg.
Kadripäev
Kadripäev on eestlastel vana ja rikkaliku kombestikuga tähtpäev, mis tagas karjaõnne. Juba sada aastat on see aga ennekõike kadride ehk kadrisantide jooksmise aeg kui maskeeritakse ja kogutakse andeid. Laulud ja kogu kadrirituaal sarnaneb mardipäeva omaga, samuti õnnistamissõnad ja manamised, mida kadrid pererahvale lausuvad. Siiski on neiski tavades toimunud mitmeid muutusi. Näiteks palusid 19. sajandi kadrid rohkem villu jm näputööks vajalikku, vähem toiduaineid. Mida edasi, seda olulisemad olid kommid ja maiustused ning muidugi ka raha. Juba nimetusest selgub, et ringi rändasid ennekõike naised või naisteks riietunud, maskide valikus on aja jooksul toimunud suuri muutusi.
Kadripäeva ja kadrisid on seostatud esivanemate hingede taassaabumisega. Tulevad nad ju laulusõnutsi "pikka pilliroogu mööda" taevast või kaugelt meie juurde. Ülo Tedre arvates oli algselt tegemist koguni tütarlaste initsiatsiooniriitusega, nende vastuvõtuga täisealiste hulka.
Jõulud
